Ligipääsetavus

Miks on ligipääsetavus oluline


Parema ligipääsetavuse tagamine ühiskondlikele hoonetele ja avalikele teenustele on oluline, et tagada kõigile ühiskonnagruppidele võrdsed võimalused ühiskonnaelus osalemisel ja avalike teenuste tarbimisel. Kõige vahetumalt puudutab see erivajadusega inimesi, kellel on liikumis-, nägemis- või kuulmispuue. Kuid mitte ainult. Täna keskendutakse ruumiplaneerimisel keskmisele täiskasvanud inimesele, unustades sealjuures lapsed, vanurid, aga ka näiteks väikelaste emad.

Üha enam hakkavad meie keelepruuki jõudma sellised mõisted nagu „universaalne ligipääs“, „kaasav disain“ või „universaalne disain“. Tegemist on viimastel aastatel aset leidnud paradigma muutusega suhtumises puudega inimeste vajadustesse, aga ka meid ümbritsevasse elukeskkonda laiemalt. Arhitektid ja insenerid lähtuvad oma loomingus üha enam võimalikult laia kasutajagrupi vajadustele sobiva avaliku ruumi kujundamisest ehk niiöelda universaalsest ruumidisainist. On mõistetav, et ratastooli jaoks kohandatud kaldtee ja madala lävepakuga sissepääs on mugavad kasutada ka lapsevankrit lükkavale emale või reisikohvriga turistile. Kõiki arvestavast ruumidisainist võidavad seega kõik hoone kasutajad, mitte ainult erivajadustega inimesed.

 

Millised õigusaktid reguleerivad hoonete ligipääsetavust


21. märtsil 2012. aastal võttis Riigikogu vastu seaduse, millega ratifitseeris Puuetega inimeste õiguste konventsiooni. Konventsioon on ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud 2006. aasta 13. detsembril New Yorgis ja Eesti Vabariik kirjutas sellele esmakordselt alla juba 2007. aasta 25. septembril. Konventsiooni eesmärgiks on edendada, kaitsta ja tagada kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku ja võrdset teostamist kõigi puuetega inimeste poolt ning edendada austust nende loomupärase väärikuse vastu. Konventsiooni kohaselt hõlmab puuetega inimeste mõiste isikuid, kellel on pikaajaline füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline kahjustus, mis võib koostoimel erinevate takistustega tõkestada nende täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel. Juurdepääsetavust hoonetele, sealhulgas osalusriigi kohustust kehtestada miinimumnõuded ja kontrollida nende täitmist, reguleerib konventsiooni artikkel 9.


Siseriiklikult reguleeris kuni 01.07.2015 ligipääsetavuse valdkonda ehitusseaduse § 3 lõike 10 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 28.11.2002 määrus nr 14 „Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes“ (edaspidi määrus nr 14). 


1. juulist 2015 jõustus uus ehitusseadustik, mistõttu muutusid kehtetuks kõik vana ehitusseaduse alusel kehtestatud rakendusaktid. Kuid kõik hooned, mille ehitusluba on antud välja ajavahemikus 01.01.2003 kuni 01.07.2015, peavad vastama tollel ajahetkel kehtinud määruse nr 14 nõuetele, mistõttu juhindub Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) vanemate objektide üle järelevalvet tehes just nendest nõuetest. 


Uute hoonete puhul reguleerib valdkonda ettevõtlus- ja tehnoloogiaministri poolt 29.05.2018 vastu võetud ja 03.06.2018 jõustunud määrus nr 28 „Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele“ (edaspidi määrus nr 28). Määrus nr 28 on kehtestatud ehitusseadustiku § 11 lõike 4 alusel ning kehtib kõigile uutele hoonetele, kus osutatakse avalikkusele suunatud teenust ja mis on saanud ehitusloa peale 03.06.2018.


Vanemad hooned on lubatud viia vastavusse uuema määruse (määruse nr 28) nõuetega, kuid lubamatu on selline olukord, kus hoone ei täida ei ehitus- ja kasutusloa väljastamisel kehtinud ega ka hiljem kehtestatud nõudeid.


Ehitusseadustiku § 7 ütleb ka seda, et ehitis tuleb projekteerida ja ehitada ning korras hoida hea tava kohaselt. Head tava tuleb järgida ka muus seadustikuga reguleeritud tegevuses. Seega kohustab ehitusseadustik ehitamisega seotud tegevustes arvestama puudega inimeste erivajadustega isegi siis, kui asjakohast määrust ei ole kehtestatud. Seega peavad kõik objektid, mis on saanud ehitusloa ajavahemikus, mil vana ehitusseadus ja selle alusel välja antud rakendusaktid enam ei kehtinud ja uue ehitusseadustliku ligipääsetavust reguleerivat rakendusakti veel ei olnud vastu võetud (01.07.2015 kuni 02.06.2018), lähtuma heast tavast, mis üldjuhul arvestab varem kokkulepitud põhimõtteid ja praktikaid.


Seega tuleb hoonete ligipääsetavuse nõuete kontrollimisel esmalt välja selgitada, millise õigusakti kehtimise ajal on väljastatud hoone ehitusluba. Õigusakti kehtetuks muutumine ei vabasta hoone omanikku vastutusest, kui projekteerimise ja ehitamise käigus on nõudeid eiratud või kui ehitusloa või kasutusloa väljastamisel ei ole teostatud kohaliku omavalitsuse poolt piisavat kontrolli nende nõuete täitmise üle.

 

Keda puudutavad nõuded hoonete ligipääsetavusele


Kehtiva määruse (määrus nr 28) kohaselt on nõuded kehtestatud järgmisele ehitisele või selle osale:

  • kus osutatakse avalikkusele suunatud teenust;
  • asulasisene avalikult kasutatav tee ja avalikkusele ligipääsetav eratee;
  • ehitis või selle osa, mis planeeringu või projekteerimistingimuste kohaselt peab vastama puudega inimeste erivajadustest tulenevatele nõuetele.

Ehitusseadustiku § 130 lg 3 punkti 7 kohaselt teostab TTJA riiklikku järelevalvet kasutuses oleva ehitise või selle osa, kus osutatakse avalikkusele suunatud teenust, puudega inimeste erivajadustest tulenevatele nõuetele vastavuse üle. TTJA põhimääruse § 10 kohaselt vastutab  selle järelevalve teostamise eest TTJA ehitusosakond.


Kuni 01.07.2015 kehtinud määruse (määrus nr 14) sõnastuse kohaselt kehtestati nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes, et tagada neile ehituslike takistusteta liikumine avalikes kohtades ja üldkasutatavates hoonetes.

Üldkasutatav ehitis määruse nr 14 tähenduses on:

  • hoone, kus osutatakse avalikkusele administratiivseid, juriidilisi, sotsiaalseid või muid samaväärseid teenuseid või viiakse läbi vaimulikke talitusi; osutatakse side-, liiklus- või parkimisteenuseid või kunsti- või teisi kultuuriteenuseid või spordi-, liikumis-, hobi-, puhkuse- või muid samaväärseid teenuseid või kaubandusteenuseid või panga-, majutus- või toitlustusteenust;
  • haiglad, tervishoiu- või hooldeasutused või sarnaste asutuste oote-, vastuvõtu- ja külastusruumid;
  • õpilastele mõeldud õppeasutus;
  • hoone, kus paikneb kogunemiskohti või -ruume;
  • üldkasutatavad rajatised, mille kaudu üldkasutatavad hooned on avalikkusele kättesaadavad;
  • tänavad, väljakud, haljasalad ja mänguväljakud.

Seega tuleb vaadata, kas pakutav teenus oma olemuselt vastab mõnele eespool loetletud kriteeriumile ning kahtluse korral on võimalik konsulteerida kohaliku omavalitsuse või TTJA-ga. Rusikareegel on siiski see, et kõik teenused, mida pakutakse väljaspool suletud kasutajatele mõeldud gruppi või millele ei ole sätestatud seadusest tulenevaid piiranguid (näiteks vanusepiirang), peavad olema võrdselt kättesaadavad kõigile, sealhulgas liikumis-, nägemis- või kuulmispuuet omavatele inimestele.

 

Millised on nõuded hoonete ligipääsetavusele


Täpsemad nõuded hoonete ligipääsetavusele on toodud määruse nr 28 kolmandas peatükis. Selles on kirjeldatud hoone üldnõuded (§ 17), nõuded hoonesisesele liikumisteele (§ 18), uksele (§ 19) ja ukse avanemisele (§ 20), hoone avalikult kasutatava ruumi sisustusele ja seadmetele (§ 21), puudega inimesele kohandatud ruumile majutushoones (§ 22), avalikult kasutatava ruumi valgustusele (§ 23), erivajadust arvestavale tualettruumile (§ 24) ja pesemisruumile (§ 25). Lisaks eeltoodule on vaja jälgida kõigile ehitistele laienevaid ligipääsetavuse üldnõudeid, sealhulgas nõuded liftile (§ 13), pandusele (§ 14), trepile (§ 15) ja käsipuule (§ 16). Eeltoodust tulenevalt kontrollib TTJA teenuse iseloomust ja hoonetüübist lähtuvalt kuni u. 120 nõude täitmist avalikku teenust osutavas hoones. Ligilähedaselt sarnane nõuete klassifikatsioon on toodud ka määruses nr 14. Kuna nõuete loetelu ja kirjeldused nendes kahes õigusaktis mõnevõrra erinevad, tuleb iga juhtumi puhul võtta aluseks määrus, mis kehtis ehitusloa väljastamise ajal.


Parema ettekujutuse nõuete loetelust saab TTJA poolt koostatud enesekontrolli lehelt, eraldi määruse nr 14 nõuete ja määruse nr 28 nõuete täitmise jälgimiseks. Ligilähedaselt sarnane kontroll-leht on kasutusel ka TTJA ametnikul, kes viib kohapeal läbi paikvaatlust. 

Enesekontrolli lehe täitmisel tuleks fikseerida kõik puudused sellisena nagu nad on, ning koostada tegevuskava ja planeerida vahendid puuduste likvideerimiseks enne, kui sellele juhib tähelepanu riiklikku järelevalvet teostav ametiasutus. 

 

 

Mida teha, kui TTJA on avastanud paikvaatluse käigus puudused


Vastavalt Haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 ja lg 2 peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse sobivas vormis asja kohta oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Seetõttu vormistab objektikülastusel osalenud TTJA ametnik peale paikvaatluse läbiviimist paikvaatlusprotokolli ja saadab selle tutvumiseks hoone kasutajale, omanikule või haldusettevõttele sõltuvalt sellest, kelle pädevuses on hoone või hooneosa vastavusseviimine seadusega. Paikvaatlusprotokollile palutakse esitada oma arvamus, vajadusel vastuväide ning tegevuskava koos tähtaegadega tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks.


Järelevalvemenetluse algatamise ja paikvaatlusprotokolli esitamisega ei tee TTJA kohe ettekirjutust. Kuna hoonete omanikud on enamasti huvitatud puuduste kõrvaldamisest, siis ei ole sunni rakendamine alati põhjendatud. Kui järelevalveametniku ja hoone omaniku või haldaja vahel saavutatakse kokkulepe puuduste likvideerimiseks mõistliku aja jooksul ning kui sellest kokkuleppest kinni peetakse, siis lõpetatakse järelevalvemementlus peale vajalike tööde elluviimist, mille kohta saadetakse menetlusosalisele ka vastav teade. Kui kokkulepet mõistliku aja jooksul puuduste likvideerimise osas ei saavutata või ei peeta sellest kokkuleppest kinni, on TTJA-l Korrakaitseseaduse § 28 lõike 1 kohaselt õigus ettekirjutuse tegemiseks või haldussunnivahendite kohaldamiseks. 


Korrakaitseseaduse § 28 lg 2 ja ehitusseadustiku § 133 kohaselt on ettekirjutuse määratud tähtajaks täitmata jätmise eest ette nähtud sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär füüsilisele isikule 6400 ja juriidilisele isikule 64 000 eurot.

 

Millised on valdkonna tulevikuväljavaated


Viimasel paaril aastakümnel on ligipääsetavuse osas ühiskonna suhtumine tervikuna muutunud. Täna ei räägi me ainult vajadusest tagada ligipääs puudega inimestele, vaid üha enam lähtume põhimõttest, et hooned peavad olema ligipääsetavad ja mugavalt kasutatavad absoluutselt kõigi ühiskonnaliikmete jaoks. Laste, vanurite ja erivajadustega inimeste osakaal moodustab meie elanikkonnast märkimisväärse osa. Üle 65-aastaste inimeste seas on ligikaudu 62% neid, kelle igapäevased tegevused on mingil määral piiratud. Kuid elukeskkonna kujundamisel on pikka aega lähtutud üksnes „keskmisest“ inimesest, kes on täies elujõus, suudab avalikus ruumis olevate takistuste vahel kergesti orienteeruda ega vaja kõrvalist abistamist. 


Meie rahvastik vananeb tänu elukvaliteedi paranemisele ja madalale sündivusele mitte ainult Eestis, vaid kõikjal maailmas. Aastaks 2050 on prognoositud, et üle 65-aastaseid on 105 tuhat inimest tänasest rohkem. Eluea pikenemine tingib vajaduse korrigeerida igapäevast elukeskkonda ja lihtsustada teenuste kättesaadavust. Kui me täna ei loo paremini ligipääsetavat avalikku ruumi, peame olema tulevikus valmis maksma suuremat lõivu sotsiaaltoetuste ja kättesaamatuks jäävatelt teenustelt laekumata maksude näol. 


Inimeste võimekus ja toimetulek võivad ajas väga kiiresti muutuda. Väiksema trauma tagajärjel võib meist igaühel tekkida kasvõi ajutine vajadus kasutada liikumiseks karkusid või ratastooli. Lisaks ratastoolile peab saama hoonesse ka lapsevankri, reisikohvri, ostukäru või kergliikuriga. Käsipuust leiab tuge nii laps kui eakas inimene. Lifti ei kasuta korruste vahel liikumiseks mitte ainult ratastoolikasutaja, vaid kõik, kellel on raske treppidest liikuda. Seetõttu on avaliku ruumi kujundamisel üha enam lähtutud universaalse, kõiki kaasava disaini põhimõttest. Me kõik soovime, et meid ümbritsevas keskkonnas esineks võimalikult vähe takistusi meie igapäevatoimetuste elluviimisel.


26. septembril 2019 otsustas Vabariigi Valitsus luua ligipääsetavuse rakkerühma, kelle ülesanne on esitada 2021. aasta suveks valitsusele oma ettepanekud. Suurem eesmärk on luua ligipääsetav Eesti aastaks 2035. Rakkerühma töös osalevad väga paljude riigiasutuste (sh TTJA), mittetulundusühingute ja avaliku ruumi kujundamise eest vastutavate asutuste ja organisatsioonide esindajad. Üldine suund lähtub maailmas levinud trendidest, et avalik ruum kuulub kõigile ning kõigil ühiskonnaliikmetel on õigus tunda ennast seal mugavalt.